Riivitud kõrvitsa-juustusupp

See retsept on pühendatud sügisel peenramaal suurte lehtede vahel kükitavatele kõrvitsatele, vihmastele septembrikuu ilmadele ning soojendavatele suppidele, mis sombuse ilma natukenegi rõõmsamaks muudavad. Loomulikult on see retsept justkui rusikas silmaauku esmaspäevast algavale tervisliku toitumise kampaaniale - süüa vähemalt 5 peotäit puu- ja köögivilja päevas. Seda siis toidu sees või niisama näksmimiseks (täpsem info ja muud huvitavat siin).

Kõrvits on hetkel täiesti asendamatu kaaslane ning enamus minu käägis valminud toidud on rikastatud sellesama oranživärvi seltsilise abil. Iga-aasta üks oodatumaid toite on loomulikult kõrvitsapüreesupp värske maitserohelise ning ahjusooja saiaga. Võrdluseks võin öelda, et see on täpselt samasugune klassika, nagu vanaema-moodi õunakook esimeste õunte saabumisel, värsked kartulid seenekastmega või ühepajatoit, mis valmistatud oma peenralapi äsja tärkanud andidest. Selleks aga, et natuke oma kõrvitsasupi menüüd laiendada, panin ükspäev potti podisema veidi teistmoodi lõunasöögi ehk siis supi, mis valminud riivitud kõrvitsast. Lisaks juurde praesibulaid, sulatatud juustu ja piima ning täiesti kirjapanemist vääriv retsept saigi valmis.

1 sibul, hakituna
325 g kõrvitsat, puhastatuna ja riivituna
1 l piima
300 g sulatatud juustu
soola, pipart

Serveerimiseks:
peekonit
parmesaniviile

Prae sibul pannil klaasjaks. Poole pealt lisa riivitud kõrvits koos sibulaga praadima. Prae paar minutit, kõrvits peab jääma kergelt krõmps. Seejärel vala juurde piim ning sulatatud juust. Keeda tasasel tulel seni, kuni juust on sulanud (ära piima keema aja!). Maitsesta. Viiluta peekon ning prae pannil läbi. Serveeri suppi koos praetud peekoni ning parmesaniviiludega.

1 võileivaretsept heeringapasteediga ja 2 erineva videoretsepti

Kui te kuulete reklaamipausi ajal särtsakat muusikat ning pilt televiisoris näitab, kuidas üks käepaar valmistab lihtsaid sööjaid võluvaid võileibasid. Ja siis veidi telerile lähemale tulles ja süvenumalt vaadates võib näha, kuidas üks näljaline telereklaami lõpus võileiba mugib:) See näljane olen mina, kes pärast 20 võttes toimuvat võileivaampsu ei suutnud enam kuidagi ühtegi võileiba kõhtu mahutada. Idee on minu arvates väga kihvt, reklaamide tegemise köögipoolt näha põnev ning ennast reklaami ajal telekast näha siiani võõras... aga eks harjub.

Täpsemalt on jutt siis septembri alguses eetrisse tulnud Leiburi võileivareklaamidest, kus valmistan esialgu sügisele omaseid kukeseenesaiu ning valgehallitusjuustu, oliiviõli ja tomatiröstikaid. Mõlemad lihtsad ja kiiresti valmivad, mis tegelikult üks asja ideedest oligi - näidata paari lihtsat, kuid toimivat retsepti, ilma liigsete ilustuste ja keeruliste komponentidega. Veidi hooajalisust, veidi klassikaliselt kokkusobivaid maitseid ning maitsev lõpptulemus.

Lisaks neile kahele retseptile võib näha veel 15 erinavat võileivaretseptiideed Röstile tehtud kodulehel. Nopingi esialgu ühe katsetatud retsepti ning panen kirja siia blogisse. Jutt käib heeringapasteedist, mis on olnud alates augustikuust minu külmkapis aukohal number 2 (esimese koha saab külmkapis endale alati toimiv juuretis;)) See retsept on minu retseptivaramus õige nooruke ehk siis täpselt sellest ajast, kui erinevaid retseptiideid hakkasin proovima reklaamide tarbeks.. Mõnusalt soolane, ei vaja täiendavat maitsestamist ning üdini tervitatud kaaslane värskel leival/saial. Lihtne ju ka, peaasi, et kartul oleks pasteedi valmistamise hetkel jahtunud, muidu saad tulemuseks sellise veniva pasteedimassi (ma tean, mida räägin, sest minu kolmas veidi ruttav pasteeditegu läks selle nahka;) Aga nüüd tulevad röstsaiad heeringapasteediga:


75 g heeringafileed
1 keedukartul, täielikult jahtunud
2 sl hapukoort
2 sl riivleiba
50 g toasooja võid
röstsaiaviile
kurgiviile
musta pipart
Pane kaussi heeringafilee, keedukartul, hapukoor ja riivleib ning mikserda kõik ühtlaseks. Lisa seejärel või ning mikserda veel veidi, kuni või on pasteedimassiga segunenud. Määri röstitud saiaviiludele peale heeringapasteeti, aseta peale kurgiviilud ning raputa peale veidi jahvatatud musta pipart. Serveeri.
Videod ikka ka:

Valgehallitusjuustu-tomatiga



...ja kukeseenesaiad:

Kõrvitsa-apelsinimoos

Kõrvitsad hakkavad õige-tasakesi kööki ilmuma. Poolik kõrvits ühelt sõbrannalt, suur-suur kõrvitsasektor teiselt sõbrannalt, 1 kõrvitsapea suvilast ning tasakesi võib juba olukorda kõrvitsauputuseks nimetada. Loomulikult on päevakorras traditsiooniline marineeritud kõrvits, siis veel mõned supid, mis iga aasta kindlasti-teen listis eksisteerivad ja siis loomulikult on päevakorras uued tulijad. Üks nendest samadest uutest tulijatest on magus kõrvitsamoos, mis koos apelsini ja kaneelikoorega potti podisema lähevad. Kuidas maitseb kõrvitsamoos mõtlete? Imehästi peaksin ütlema. Röstsaia peal proovitud, moosi peal ka - sööjate nurinat ei kuulnud, järelikult sobib:) Intensiivset kõrvitsamaitset kartma ei pea, sest apelsin teeb tõhusat tööd maitsete tasakaalustamisel.

1 kg kõrvitsat, puhastatuna
2 apelsini
1 kaneelikoor
350-500 g suhkrut (suhkrukogus oleneb ju suurest moosikeetja maitsest, eks?)
2 dl vett

Lõika kõrvits väikemateks tükkideks ning pane koos veega potti madalale kuumusega pliidile. Koori apelsin, lõika väiksemateks tükkideks ning lisa kõrvitsakuubikutele. Lisa ka kaneelikoor. Kui moos hakkab potis juba vaikselt podisema, vala juurde suhkur. Lase madalal kuumusel podiseda kuni kõrvitsatükid kaotavad kuju. Seejärel aseta moos kuumalt eelnevalt steriliseeritud purkidesse.

Õuna-tšillimoos

Olen aastast- aastasse kinni kindlastes hoidistamistraditsioonides - marineeritud kõrvits peab olema see vana hea traditsiooniline vanaema retsepti järgi valmistatu, õunakompott peab olema seesama, mida suve lõpul ikka tehtud ning kurgihoidis ikka seesama värskete viiludena hoidistatu. Ja täpselt samaknidlad reeglid kehtivad ploomi-ja maasikamoosi puhul. Sel aastal olen aga rohkelt päevakorda võtnud kerge kiiksuga hoidiseid, kes saab lisandiks juurde sibulat, kes aniisi ning kes särtsakat tšillit. Viimane sobib õuntega justkui valatult, mistõttu tahes-tahtmata kujutan ette juba karget talvehommikut, puupliit praksudes küdemas ning äsja valminud röstsaiad koos tšillise õunamoosiga kohvitassi kõrval sööjaid ootamas.....

Seda moosi valmistades, soovitan järgida ka omaenda maitsemeeli, sest poes on müüa täiesti erineva tugevusega tšillikaunu, osad ajavad juba väga väikese kogusena suu õhetama, osad on aga nii tuimad, et särtsaka maitse saamiseks on vaja küllaltki suur kogus tšillit moosi sisse pista.

1,2 kg õunu
1-2 dl vett
ca 500 g suhkrut
1-2 kaneelipulka
ca 0,5-1 tšillikaun
2 laimist pressitud mahl

Koori õunad ja tükelda. Pane potti koos vähese veega. Keskmisel kuumusel lase õunad keema tõusta. Seejärel alanda kuumust, lisa suhkur, kaneelipuld, hakitud tšilli ja laimidest pressitud mahl. Lase kaane all podiseda, kuni õunad kaotavad kuju. Aseta moos kuumalt eelnevalt steriliseeritud purkidesse.

Lihtsad seene-juustupirukad

Kui mulle helistatakse ning telefonitoru otsas on mõni hea sõbranna, kes mind otsekohe metsa marjule või seenele kutsub, siis enamasti jätan oma toimetused-tegemised pooleli ning lähen rõõmsalt metsa-mineku kutsega kaasa. Autosse on juba paar kuud tagasi pandud ootamatute metsakutsete jaoks kummikud, marjakorvike, pisike lillatooniline ämber (juhuks kui korv jääb saagi jaoks väikeseks) ja sääsetõrje vahend, mis mustikate korjamise aegu oli ainuke abivahend ellujäämiseks. Seened on hetkel see, millest kõik jutustavad. Praegu saab ju toituda seenekastmest, -pirukatest, praesibula-seene ahjuroogadest ning teistest seenetoitudest, mis seeneuputuse ajal lausa kohustuslikud. Minu toiduteemalisse helesiniste kaantega märkmikusse on kogunenud lühikese ajaga nimekiri pean-kindlasti-tegema roogadest, mis aastast aastasse küll üsna sarnane, kuid siiski igal aastal heaks meeldetuletuseks seene hooajal. Sirmik on näiteks üks nendest samadest pean-kindlasti-tegema toitudest, mis aga juba nädalake tagasi praepannile läks ning ohates headusest ka mõne hetkega taldrikutelt sööjate kõhtu kiituste saatel kadus. Nii, et praetud sirmiku kohale võin märkmikusse sellekohta linnukese teha..... ja siis seenepirukad, mis igal aastal vägagi teretulnud külalised söögilaual. Pirukate koostis ja retsept vastavalt olukorrale, tujule ning isule.


Kui nädalake tagasi mulle ootamatult külalised saabuma pidid, siis sai valmis tehtud lihtne comfort food. Enne tööd läksid ahju küpsema pirukapõhjad ning õhtul vahetult enne külaliste saabumist valmis kiire seene-täidis omaenda korjatud kukeseentest. Praepannile läks veel seltsiks seente parimad sõbrad sibul ja värskelt hakitud till. Ja ühed selle aasta pirukad said valmis. Kes täpsemalt live-esitluses valmistamist näha tahab, siis Lusika kokasaates (3.09) saab seda näha, netis peaks see olemas olema.

500 g pärmi-lehttainast

3 sibulat
800 g kukeseeni
6 sl sulatatud juustu
4 sl hakitud tilli + peale raputamiseks
3 sl hapukoort
soola, pipart

Laota tainas lahti ning lõika noaga sellest 15 ristkülikut. Tee tainatükkidele ümbertringi noaga sisselõige 1 cm kauguselt tainaäärest. Küpseta küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadil 200 kraadi juures ca 15-20 minutit.

Samal ajal valmista täidis: prae hakitud sibul õlis klaasjaks, lisa kukeseened. Maitsesta soola ja pipraga. Küpseta seeni seni, kuni eraldunud vedelik on aurustunud. Lisa sulatatud juust ja hakitud till ning segades kuumuta seni kuni juust on sulanud. Sega sisse hapukoor.

Küpsenud tainaplaatidel rebi ära keskmine osa, et tekiks avavus. Täida need seeneseguga, raputa üle hakitud tilliga ja serveeri.