Rabarberiliköör - üks õigehea kodune naps

Tundub, et märksa populaarsemaks on saanud rabarberikaraski postituses välja hõigatud rabarberiliköör kui küpsetis ise. Niisiis panen siia kirja imelihtsa koduselt valmistatud likööriretsepti. Kõik sai tegelikult alguse Tammuris maitstud kodunapsidest, mis maitsesid oivaliselt. Sealt hakkaski mõte töötama. Tuuligi lubas oma koduse likööritehase käima lükata:) Minul on lisaks sellele plaani võetud maasikalikööri tegemine, siis veel mustika, alõtša ja ebaküdoonialiköör - undub tulla üsna liköörirohke hoidisteriiul see aasta. Te ei kujuta ette seda värvidemängu, kui valmistada likööri vaid ühte sorti marjaga.Maasikas jääb äratuntavalt punakas, ploom kergelt lillaka varjundiga jne. Niisiis, Tammuri talu liköörid on maitstud ning nüüd oli vaja vaid retsepti. Selle sooviga pöördusin kohe vanaema retseptivihikute juurde. Alati on nendest abi, kui vaja miskit nostalgilist. Ükskõik, kas otsid halvaakoogi, vana hea rosolje või vahukoorekuhilakoogi retsepti, siis need on ustavalt alati olemas nendesamade kolletunud vihikute vahel. Tuleb välja kodunapsu tegemine on imelihtne, vaja vaid meeles pidada - 2-2-2 ehk siis kõiki koostisosi võrdses koguses. Natuke kohandamist, kuid üldjoontes lähtusingi sellest samast põhimõttest. Maitsta saab seda alles külmade ilmade tulekul, nii et seni läheb jahedasse maitseid täiustama.

2 kl rabarberitükke (või siis maasikaid või mustikaid või vaarikaid vms)
2 kl suhkrut
2 kl viina

Sega rabarberitükid suhkruga. Lase 10 minutit seista ning siis vala peale viin. Kata purk kaanega ning lase jahedas ca 3-4 kuud maitsestuda. Lõpptulemuseks on umbes 25%-se alkoholisisaldusega liköör.

Kardemonine rabarberikarask

No milliseid muid kooke hetkel ikka küpsetada, kui rabarberid vohavad õues kasvada. Ei leia vist praegu midagi paremat, kui endavalmistatud rabarberikissell, kerge hapuka vindiga rabarberijook või enda küpsetatud mahlased koogid, kus sellesama rabarberiga koonerdatud pole. Nädala eest läks pudelisse valmima ka rabarberiliköör, mida loodetavasti saab juba sügisel mekkida.

Nädalavahetusel sai minu köök täis aga rabarberikaraski oivalisi lõhnu. Ei ole üldse suur piima sõber, aga üks klaasitäis piima ja värske rabarberiküpsetis on ju justkui kokku loodud kooslus. Ja nii olingi ma ettenägelikult poest varunud valmis piima, et siis seda äsja valminud sooja küpsetist klaasi piimaga nautida. Minu suurest lemmikust kardemonist ei saa ma mitte kuidagi üle ega ümber, nii et ei mõelnudki ennast tagasi hoida ning üks teelusikatäis rändas ka sellesse kooki. Mulle meeldib mandlite ja rabarberi omavaheline kooslus, veidike kardemoni täiustab maitset veelgi. Oma lihtsuses ja mõnusas mahlakuses rändab see karask minu rabarberikookide esiridadesse kohe tuhinal.

125 g hapukoort
1 muna
2 dl piima
näpuotsatäis soola
1,5 dl suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
2 dl odrajahu
2 dl nisujahu
50 g võid, sulatatuna

Kate:
250 g rabarbereid (kooritud, tükeldatud)
1 tl kardemoni
1 väike tl kaneeli
3 sl suhkrut
2 sl mandlilaaste

Sega hapukoor ja muna. Lisa piim, sool ja suhkur, sega. Seejärel lisa küpsetuspulbriga segatud jahud ja sulatatud või. Pane tainas küpsetuspaberiga vooderdatud lahtikäivasse 26 cm läbimõõduga koogivormi.

Sega omavahel katte-ained ning aseta koogivormi tainale. Küpseta 180 kraadi juures 40 minutit.

Peedipesto

Viimasel ajal tunduvad minu kööki vallutavat erinevad pestod. Ürte ning umbrohulisi on niipalju endal käest võtta, et peaks lausa kohustuslik olema ja neid kõiki maksimaalselt ära kasutama. Praegu ongi üldiselt nii, et kasutan võileivakattena vaid valdavalt pestot. Pole ju mõtet koormata oma võileiba kümne asjaga, ilma neid maitseid kõiki koos tundmata ja nautimata. Nagu ütles Tammuri talu peremees, siis pesto valmib igasugusest rohelisest lehest. See pesto on selles mõttes veidi erinev, tänu peedile.

Sellise peedipesto võrgutav maitse jäi meelde hiljuti kohvik Mooni külastades, kus see minu tellitud salatis tekitas üllatavat maitseelamust. Tekitas tõelist sõltuvust, mistõttu on ainuõige seda ka ise kodus teha. Vihjamisi ütlen, et tunduvalt maitsvam on valmistada seda pestot röstitud peetidest, kuna see annab ikka hoopis maitsvama maitse, kui niisama keedetud peedist valmistatu. Soovitan kasutada traditsiooniliste seemnete (päevalille-, seedertmänni-, kõrvitsaseemned) asemel pähkleid, mis tekitavad minu meelest tunduvalt mahlasemat ning nüansivõrra rikkamat maitseelamust.

300 g toorest peeti

2 küüslauguküünt
1 tl oreganot
soola
25 g parmesani
1-1,5 dl oliiviõli
2 sl röstitud päevalilleseemneid* (soovitan soojalt kasutada India või Kreeka pähkleid)

Koori peedid ning lõika õhemateks viiludeks või sektoriteks. Aseta need ahjuvormi ja lisa viilutatud küüslauguküüned. Piserda peale veidi õli ning raputa peale oreganot ja soola. Rösti peedisektoreid ahjus 200 kraadi juures (kasutasin grillrežiimi) 40-45 minutit. Seejärel lase veidi jahtuda.


Seejärel pane köögikombaini needsamad grillitud peedid ja küüslauguküüned (koos vormis oleva õliga). Lisa riivitud parmesan, seemned ja õli (vastavalt kui vedelat või tihket pestot soovid) ja mikserda kõik ühtlaseks. Ongi valmis.

*seemnete röstimiseks pane need kuivale kuumale pannile ning lase neil seal õigeveidi pruunistuda.

Tartu, blogijate kohvik ja Tammuri talu

Nädalavahetusel toimus mitmel pool üsna palju erinevaid toidulisi ettevõtmisi. Meie kui blogikohviku1 osavõtjad suundusime Tartusse, kus siis leidis aset seesama kohvikuteemaline ettevõtmine. Saabusime Tartu ca kell 13.00, siis kui Tartu toidublogijate kohvik oli juba küpsetistest tühjaks müüdud. Järgi oli vaid kolm tühja lauakest ning nüüd oli vaja vaid kujutlusvõimet. kui lookas need lauad erinevatest küpsetistest. Siiski tänu tutvustele köögipoolele saime suu magusaks blogijate valmistatud koogikestest.

Ma võin kohe hoiatuseks öelda, et muljeid on rohkem kui sõnades soov edastada, sest väljasõidu tippsündmuseks oli Tammuri talus toimunud õhtusöök. Enne kohalejõudmist Tammurisse oli õhus kerge ootusärevus - milline on menüü? Kuidas maitsevad toidud? kas vastab üldse ümerkaudu kuuldud ootustele? Tunne oli täpselt nagu lavanärv enne lavale astumist kooli jõulunäidendis. Aga eks see blogardite elu ongi selline teistele võibolla veidi kentsakas ning toidukeskne. Rääkimata sellest, et päev algas, päev kesti ja päev lõppes toiduteemadel. Tammuri talu on aga üsna omanäoline koht ning kindlasti külastust väärt.

Oma söögisoov tuleb eelnevalt broneerida, menüü on olematu ning koka ehk talu peremehe Erki Saare enda fantaasiatel tuginev, vastavalt siis toorainele ja meeleolule valmiv. Ühesõnaga, saad teada alles lauas, mida sööma hakkad.

Meie õhtusöök toimus imearmsas pisikeses aidamajas, laitmatult valgete linadega kaetud laua taga. Laual spinatiga kaunistatud kannuveed ning imepehmed saiaviilud punemepestoga.

Ja siis see suur maitsenaudingujada algaski koos toidukõrvale valitud veinidega. Esmalt hanemaksavorm sibulakoogi ja Põltsamaa Kuldse želeega. Vorm tundub ehk veidi kohatu sellise maitse kohta, kuid kõlab siiski ju nii koduselt.


Järgnes rabarberi-juustukastmega ravioolid ahvenamarja täidisega - peab ütlema, et oleksin tahtnud sõna-otseses mõttes taldriku kastmest tühjaks lakkuda. Geniaalse täidisega täidetud ravioolikesed olid nii mahlased ja tavapärasest täidisest erinevad.

Seejärel veidike oigamist juba täituva kõhu pärast ning siis saabus lauale pearoog - filotainas ahven, õhuline porgandivorm vähikastmega. Imeline.



Magusaks kahekihiline šokolaadivaht - valge šokolaadi rosee-pipra ja rummi-espressovahuga, mille kõrval pähkline besee ja ploomifilee. Ja siis tulid lauale õhtu joogistaarid - kodused kodumarjadest valmistatud liköörid - oli mustika, mustsõstra, ploomi, maasika, ebaküdoonia, alõtša. Täiesti kiiduväärt joogipoolik lihtsalt nautimiseks.


Ja kõige selle lõpetuseks kohv koos kõrvitsaseemnetrühvliga.

Milline elamus ning milline õhtu. Kõhud täis ning meeled täis emotsioone. Tuju hea ning meeldiva seltskonnaga veedetud päev igati kordaläinud. Aitäh reisikaaslastele:)

Norrakate pruun juust moosileival

Veel enne seda, kui hakkab sõit koos teiste toidublogarditega Tartusse sealseid toiduvõlusid avastama, saab siia üles kirjutatud üks kokkuloodud maitsekooslus. Moos-pruun juust-leib on kokkusobitatud võileib, veidike magus ja veidike kiiksuga heas mõttes. Maitseb sarnaselt, nagu sai väiksena söödud suvila sillapoest ostetud Keila pagarite poolt valmistatud pehmet rosinasaia, mille peal oli õhukese või-kihi all kindlaks komponendiks juustuviil.

Pruun juust ehk siis Gudbrandsdalsost on üsnagi tugevamaitseline juust, mis esmalt niisama maitstes tekitas sellise "huvitava" maitse tunnet. Koos moosi ja leivaga oli aga kokkusobitatud ideaalne kolmik. Ostsin endale Norrast suure-suure tüki seda juustu kaasa, nii et saan neid võileibu päris pikka aega teha. Ohh ja sealne pruunist juustust valmistatud magusapoolne määre on võrratu! Kusjuures norrakate kodudes valmib hommikumüsli traditsioonilistelt veidike väiksemateks murtud Flatbrød'idest, mis segatud veidikese riivitud pruuni juustuga. Juurde valada piima ning kõige peale veidi moosi. Soovitan.

leivaviile
paksemat moosi (mulle meeldib punase- või mustsõstramoosiga)
pruuni juustu viile

Ega siin keerulist miskit olegi. Määri leivale moosi, kata juustuviiluga ja voilaa:)


PS! Veidi keerulisemate, aga ka kergemate võileibade ideid saab nami-nami kooskokkamisest.