Rabarberikook maisimannaga

Kui eelmises postituses kurtsin rabarberikookide puuduse üle, siis nüüd võib julgelt öelda, et üks koogike on valminud ning ka maitsvaks tunnistatud. Retsepti ideeks on siinne blogi Kohe, kui seda kooki nägin, märkisin selle endale ära ning sildistasin - pean kiiresti proovima. Ja siin see nüüd on - minu soovide kohaselt kõrge ja mahlaka täidisega rabarberikook. Koogis on kasutatud maisimannat, mis tekitab koogile juurde kerget teralisust - ei-ei mitte imelikku teralisust, vaid sellist mõnusat ja nauditavat, mis selle rabarberiküpsetisega imehästi kokku sobib. Kook tuli värvuselt kollane, mille värvusele aitasid kindlasti kaasa retseptis kasutatud talumunad. Ma lihtsalt armastan talumune - nendega tehtud küpsetised on kuldkollased, hommikune omlett harjumatult erk ning üleüldse on kõik nii ilusasti ebaharilikultja ebareaalselt kollane:)

Koogi valmistamine käib iseenesest lihtsalt ja kiirelt - sega kokku, pista ahju ja söö.

Trühvlitäidisega šokolaadikook ja martsipanine ahjurabarber

Minu blogis ei ole see aasta veel mitte ühtegi rabarberikoogi postitust - mitte ühtegi. Uskumatu, arvestades, et rabarberikoogid on minu ühed lemmikud (tegelikult on see iga esimese suveanniga nii - esimesed värsked kartulid, esimene maasikatort rohke-rohke vahukoorega, esimene ploomi-martsipanipirukas, värsked kartulid....oehhh). Siinses retseptis on justkui rabarberit kasutatud, kuid tegelikult mängib see vaid uhkelt lisandi rolli ahjus küpsetatult. Selleks, et magusasõpradele veelgi meelepärasem olla, siis ahjurabarberitele sisse segatud veel martsipani, et see siis koos rabarberiga meeldivalt kokku sulaks.... Ja kui eelnev jutt kõlab vähekenegi isuäratavalt, siis oodake kuni jõuan šokolaadikoogini. Seesama kook oli mul juba ammu-ammu plaanis. Nimelt on mul nõrkus šokolaadikookide vastu, mis keskelt nö trühvliselt šokolaadiseks jäävad. Koos musta kohviga on sellised šokolaadikoogid ju lausa jumalikud. Tükike sulavat šokolaadikooki ja siis väike sõõm kanget kohvi....mmm.  Selle koogi retseptiallikaks oli õks äärmiselt inspireeriv raamat "Popina Book of Baking", mis jäi mulle näppu ühel reisil olles.

... ja üks rabarberikook on mul ka silmapiiril - nimelt küpseb see just ahjus:)

Ingveri-küüslauguga marineeritud ahvenafilee kodujuustusalatiga

Just alles (täpsemalt eelnev postitus) rääkisin ühest põnevast toiduprojektist nimega Pille Toidukott. Nüüd, kus ma iganädalaselt selle projekti raames õhtusöögimenüüsid koostan, vaatan ja mõtlen ka ise pidevalt selles suunas ringi. Uitan mõtetega ringi turul ja toidupoes, millised valikud oleksid hooajaliselt õhtusöögiks sobivad, kerged ja tervislikud. Loomulikult koostan menüüsid ka vanadele headele ja lemmikutele tuginedes, mis pärinevad minu siinsest blogist ja linnulihablogist. Siiski, aga püüan oma parima anda ning pakkuda ka miskit uut ja põnevat. Loomulikult peab olema iganädalaselt menüüs ka kala ja kuna täna on neljapäev, kus see päev nädalas on tuntud kui kalapäev, siis ka selleteemaline postitus.

Parmesan ja üldse tugevamaitselised juustud on minu vaieldamatud lemmikud. Hiljuti äkkreisina Soomet külastades unustasin ennast vist tunnikeseks juustuleti äärde ning tahtsin klaasistunud silmadega toidukorvi haarata kõike, mis vähegi kangema juustulõhnaga oli. Siinses kalaretseptis on tugevamaitselise roll parmesanil, mis kastmesse imehästi sobib. Kala selles samas kreemjas  parmesani-kastmes on justkui kokkuloodud - kõrvale killuke värskendavat kodujuustusalatit ning nii see kiire õhtusöök valmibki.

Õhtusöökidest ja Pille toidukotist

Missugune võrratu ilm täna oli! Just sellistel päevadel hakkad juba rahus mõtlema, et enam külm kasvuhoones kasvavatele kurgi- ja tomatitaimedele külma enam teha ei saa. Hakkad mõtlema juba mõtlema juulikuisele saagile, kui samal hetkel kuuled telekast ilmateadet hoiatusega neljapäeval väga madalale langevatest külmakraadidest. Nii see paraku on - ilm longib tasapisi ülesmäge muuskui soojemaks-soojemaks, aga siis jälle kukub kolinal alla. Sellesama postitusega on lood täpselt samamoodi - võtad pikalt hoogu, et arvuti taha istuda, isegi teetassi varud arvuti kõrvale (siiski piisavalt kaugele, et see klaviatuuril ei maanduks), siis aga tuleb ette tuhat toimetust ning kõik lükkub jälle edasi. 

Minu viimase aja toidupostitustega siin lehel on samad lood - kuidagi hõredaks on need jäänud... või vähemalt mulle tundub niimoodi. Vastupidiselt minu toidusaavutuste jagamisele blogis, vaaritan, kokkan ja pildistan rohkem, kui jaksan igapäevaselt toitu tarbida. Kohe, kui aega saan, võiks ju lähiajal kirjutada mõnest rabarberikoogist, paarist kalaroast ning pastatoitudest ... ühesõnaga nendest toitudest, mis kindlasti arvutitrükki väärivad.

Minu ühest viimase aja tegemisest aga..... Olete Te miskit kuulnud Pille toidukotist? Kui ei, siis tegemist on ühe selle aastase Ajujahi finalistiga, kelle ideeks on pakkuda kiiretele inimestele nutikat lahendust õhtusöökide näol. Kindlasti teate kedagi, kes ei armasta peale väsitavat tööpäeva poejärjekorras väsinult jageleda ning pead kurnata õhtusöögi ideede üle. Nüüd siis tulebki mängu Pille toidukott, kes toob Sulle koju kogu nädala õhtusöögikomponendid koos kiirelt valmivate retseptidega. Siinkohal kaob inimesel ära vajadus poodi külastada ning lisaks vajalikele komponentidele ka igasugu lisa-asju kaasa haarata. Pole ju saladus, et tihtipeale poodi vaid piima ja koore järgi minnes naased sealt saia, šokolaadibatoonide, jogurti ja lehttainaga:) Kusjuures selline nö toidukotiteenus on väga populaarne näiteks Rootsis (Linas Matkasse).

Selle teenuse juures on ka minul oma roll - üsna suur ja oluline. Õhtusöögi- ja magustoidumenüüd on minu vastutusrikkaks tööks. Vastutusrikas seetõttu, et ei ole just väga lihtne otsustada, mida inimesed just mingil teatud nädalal sööma peavad. Kõik peab olema ju ideaalne, kiirelt valmiv, tervislik ja maitsev... (keeruline-keeruline).

Ühesõnaga on see üks minu tegemistest, millega seotud olen. Praegugi võtan kohe ette toidukoti ülejärgmise nädala menüü ning panen esialgse kondikava kirja. Menüüd uuenevad ju iganädalaselt, seetõttu vajab igakord väljavalmist toidud, lisavalikud, miski kalaroog, miskit lihasemat toitu, suppi......

Ja, kui siin hilisel õhtutunnil mu väljendusoskus just kõige arusaadavam ei ole, siis natuke saab selgitust Pille toidukoti kodulehelt:)

PS! Pille toidukott tegutseb hetkel vaid Tallinnas, kuigi ma tean päris mitut pärnakat, kes seda teenust koheselt kasutaksid;)

Kookosriis mango ja röstitud pähklitega

Kuna olen seotud erinevate toiduprojektidega siis üht imepisikest vahet peale viimast retseptipostitust üks eriti hea ja lihtne magustoit. Kuigi rabarber peenramaal on hetkel söögivalmistamises esikohal, siis see retsept hooajalisusega väga ei uhkelda. See-eest on aga tegemist äärmiselt maitsva ning vägagi kiiresti valmiva roaga. Viimasel ajal on see tihti olnud meil mõnusaks õhtuseks maiuseks. 

Pudingulaadseks keedetud riisis on lõpptulemusena tunda maitsvat kookose maitset. Retseptis kasutatav toorjuust lisab aga magustoidule juurde veel veidi kreemisust. Ja kui, ühekorraga kogu kookosriisi ära maiustada ei suuda, siis külmalt maitseb see ikka väga-väga hästi. Retseptiidee pärineb härra Gordon Ramsay´lt. 

Kookoskook valge šokolaadiga

Ühed minu lemmikud küpsised (mitmete teiste lemmikute seas) on kookoskuhjad. Paadunud Rafaello austajana vist muud varianti ei olegi, sest need küpsised on maitselt parajalt kookoselised ning seest mahlased. Igapäevaselt need küpsised muidugi menüüs ei ole, aga kui jälle miskitmoodi selle retsepti otsa komistan, siis teen korraga ikka mitu ahjutäit. Ja kui soov veidi šokolaadiga hullata, siis võib needsamad kuhjad veel ülenisti valge šokolaadi sisse kasta, kuhu peale veel veidike purustatud röstmandleid peale raputada. Neidsamu šokolaadiga tuunitud kookoskuhjasid võib ka hellitavalt kutsuda vaese-mehe rafaellodeks. 

Ühe järjekordse tuhina käigus tekkis isu ka korraliku kookost sisalduva koogi järele. Ja siin ta ongi - tõeline kookosesõprade lemmik, kus preemiaks peal veel kreemjas toorjuustu-šokolaadikiht. Kui teil veel sügavkülmas natuke astepajumarju leidub, siis pange need kindlasti koogi peale. Astelpaju hapukus sobivad sellle kookoselise koogimaitsega ülihästi.

Näkileivad

Kui ma neidsamu näkileibasid aprillikuu alguses Terevisiooni hommikuköögis meisterdasin, siis poleks ma uskunudki, et huvi nende vastu nii suureks saab. Kuna blogisse ma nende leibade õpetust ülesse koheselt ei pannud, siis küsimist ja retseptisaatmist oli ikka ohtralt. Küll aga on see kõik tegelikult kuhjaga põhjendatud, sest tegemist ON LIHTSA ja äärmiselt mõnusa retseptiga. Lõpptulemuseks on lausa tüütavalt sõltuvust tekitavad näkileivad. Veidi krõbedad ning rohkete seemnetega maiused - justkui head küpsised.

Kui tavaliselt määrin hulga võid kodusele leivale ning jahvatan selle peale veidike meresoola, siis nende näkileibade puhul jääb see kunst ära - ilma katte-lisandideta on kõige parem. Nii nagu on heaks kiidetud siinses blogis olevad Norramaa kaeraküpsised., siis on ka seesama väärt näkileibade retsept sealtsamast - isegi retseptijagaja on sama (jagajale otseloomulikult tänud ja tervitused).:) 

Niisiis, soovitan varuda paar minutit selle näkileiva ettevalmistusteks ning see siis suure ahjuplaadiga ahju pista.

2 dl rukkijahu
2 dl kaerahelbeid
2 dl kaerakliisid
2 dl seesamiseemneid
2 dl päevalilleseemneid
2 dl linaseemneid (või siis 1dl linaseemneid ning 1 dl nisukliisid)
2 tl soola
ca 6-7 dl vett

Sega kokku kuivained, Lisa vesi nind pane mass lusika abil küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile (antud kogusest piisab umbes kahele ahjuplaadile). Küpseta 180 kraadi juures 40-50 minutit. Võta poole küpsemise pealt välja ja lõika tainale peale sisselõiked ning küpseta lõpuni.

Kaalika-karulaugusalat

Erinevates toidublogides vohavad karulauguretseptid. Tegelikult igati loogiline ju, sest karulauk, naadid ja võilillelehed on hetkel kõige populaarsem kaup üldse. Niisiis, käärid kätte, pisike ämber kaaasa ning aeda rohelusse söögikraami korjama:)

See salat sobib grillõhtuteks liharoa kõrvale imehästi. Kaalika mahe maitse ning karulaugu küüslaugune mekk sobituvad grilllihaga imehästi.... aga loomulikulta sobib ka niisama maiustamiseks.

Karulaugumääre lõhesaiadega

Kui te metsa all või turutädide käes karulauku näete, siis teadke, et kui juba karulaugule sõrm ulatada, siis ta võtab juba terve käe. Ühesõnaga on see täiesti sõltuvust-tekitavalt väärt kraam. Karulauk on üldse tänuväärt tooraine salatitesse, suppidesse ja pirukatesse. Eriti on aga mulle sümpaatne karulaugumääre. Ostsin mina ükspäev lõhe, soolasin sisse ning juba õhtul sai tühi kõht võitu - haarasin varasemalt poest ostetud saiapätsi, mikserdasin kokku karulaugumäärde ning kuhjasin kõik saiale. Peab tunnistama, et paksu kihina seda leivale määrides on tunne, et head asja on leival ikka vähe. 

Karulaugumäärde jaoks on vajalik üles otsida metsaalune, kus see leheline vuhinal möllab. Teise variandina võtke ette üks jalutuskäik turule - seal on see kindlasti lettide peal müügil.