Kodune halvaa ja teistmoodi meehalvaa

Halvaa on teadagi selline maius, mille puhul kehtib ütlus: ulatad sõrme, võtab kogu käe! Tegu on ju sellise riukaliku maiustusega, mille söömist ei saa lõpetada enne, kui see otsas on. Ajakirja Maret jaanuarikuu numbri tarbeks võtsin ma juba ammu plaanitud koduse halvaateo ette. Retsepti variandidki olid ootel minu vanaema vanas retseptivihikus. Ma pean ütlema, et mõnus tegevus on see halvaategu. 

Halvaa valmistamise meetodid on erinevad, kuid üldiselt kasutatakse halvaa tegemisel seesamipastat ehk tahiinist ning veest ja suhkrust keedetud siirupit. Niimoodi valmistades jääb lõpptulemus parajalt murenev ja kiuline - justkui poest ostetud;) Tahhiinit võib leida mahepoodidest ja suurematest toidukauplustest. Kui te seda aga poest ei leia, siis võib valmistada ka pisut teistsugust maiust - meehalvaad. See jääb küll traditsioonilisest halvaast teistsuguse maitse ja pehmema tekstuuriga, kuid mee-sõpradele meeldib kindlasti. 

 

 

Loomulikult võib lisada halvaale ka erinevaid lisandeid, sobivad näiteks mõru kakaopulber, riivitud apelsini- või sidrunikoor, kuivatatud puuviljad, tšilli, kookoshelbed või jahvatatud kaneel. Selleks, et koduhalvaa paremini säiliks, on soovitatav seda hoida pimedas. Vältige liigset soojust ja õhu juurdepääsu. Õhuvoolu vastu aitab, kui panete halvaa säilituskarpi, pakite toidukilesse või fooliumi. Õhukindlalt suletud halvaad saate säilitada ka külmkapis.

...ja alljärgnevalt 2 halvaaretsepti.....

Mee-sojakastmega broilerikintsuliha

Selle retsepti tegin ma linnulihablogi tarbeks. Valmis see juhuslikult, kui olin pärast pikalt Tallinnas viibimist lõpuks Pärnu jõudnud. Külmkapp oli tühi, kotis aga eelnevalt poest ostetud broilerikintsuliha - niisiis tegin kodus leiduvatest ainetest kiirelt süüa. Möödunud nädala ajapuuduse tõttu, olen seda toitu aga juba korduvalt teinud. Niimoodi valmistatud broilerikintsud ongi tegelikult sobiv toit siis, kui on kiire või lihtsalt ei soovi köögis kaua pliidi taga aega veeta. Kõrvale olen tavaliselt teinud mõne kerge salati või munanuudleid.

Need head nostalgilised vahukooretorud

 Minule ja nii mõnelegi teisele on meeltmööda vahukooretorud (või mismoodi keegi neid kutsub). Ja kuidas saabki mitte meeldida õhuline lehttainatoru, milles täidiseks rohkelt kreemjat vahtu?! Klassikaliselt on need kõige paremad muidugi vahukoore-toorjuustukreemiga, sest nii on täidises parajalt õhulisust, kuid sama meeldivas koguses ka kreemisust. Mina tegin lisaks sellisele täidisele veel õhulise koduse sefiiri täidise, mis koosneb munavalgetest ning mõnest heast moosist. Mõlemad tulevad head, kuid külmal ajal kaalub veidi rammusam vahukoorekreem õhulise täidise pisut üle:) ...kuigi lastele on meeltmööda roosakam vaht.

Kuidas saavad augud lehtainasse? Selle toote avastasin ma hiljuti oma suureks rõõmuks poest. Need on sellised torud, mis ühelt poolt veidi laiemad (täpsemalt näeb pilti siit: www.zenker-backformen.de), hinnaklass on ka väga sõbralik. Neid poeriiulil nähes tulidki koheselt meelde ohtra täidisega vahukooretorud, mistõttu oli mul peas ainus mõte - neid pean ma tegema ja kohe! Kogu küpsetamine ja täidise valmistamine on lihtne ja kiire. Üleliigseid pingutusi ei ole ning ajakulu on ka olematu, lõpptulemusena valmivad oivalised küpsetised.

Ühed kelmikad peedipitsad

Töö ja tegemiste tõttu sõidan vahest liigagi tihti Tallinn-Pärnu maanteel ning alljärgnev toit sündis just sellisel hetkel, kui olin üle pika aja taas Pärnu jõudnud ning külmkapp oli üsnagi tühi. Peet ja lillkapsas on mul alati keldris olemas, nii et nende olemasolu pärast ma muretsema ei pea. Niisiis lühikese ajaga saigi valmis üks hea retsept, mida nüüdseks olen teistelegi peedisõpradele teinud. Kui tead, et Sulle tuleb külla selle juurvilja austaja, siis needsamad peedipitsad on üsna kindel valik, mida pakkuda. Ühesõnaga üks meeldiv mugavustoit. Juustudena olen kasutanud üldiselt kahte erinevat juustu. Kindlasti tavalist juustu ning siis kas sinihallitusjuustu, parmesani või siis Farmi salatijuustu kuubikuid. Need viimased on muideks hästi mõnusad ka näiteks hommikuses omletis või või siis ahjus küpsetatud lillkapsaõisikutega;)

Valmistuskäik ja kogused käivad siin retsepti tegelikult tunde järgi, aga täpsema retsepti panen igaks juhuks siiski kirja.

(Plaadi)piparkook pirnide ja šokolaadiga

Ma ei tea, kas selleks retseptipostituseks on liialt hilja, aga minul seisab külmakapis veel tükike piparkoogitainast. Just sellise olukorra lahendamiseks tuleb mängu seesama retsept, kus saab mugavalt ära kasutada viimased piparkoogitainajäägid. Tegelikult tegin seda kooki ka jõulusel ajal paar korda ning peab ütlema, et kardemonisõbrana avastasin viimased tainapalli külmast rõõmuga.

See piparkook pirnide ja šokolaadiga jääb tegelikult nagu plaadikook, millel kate täidisust annab. Retsepti võisite kohata ka detsembrikuu (2013) Maretis.