20. aprill 2018

Lihtne murulaugupesto

Olenemata hooajast on mul peaaegu alati külmkapis ootamas topsike pestot. Miks? Sellepärast, et pesto on hea abiline kiire õhtusöögi valmistamisel: keeda näiteks meelepärane kogus pastat ning sega see kokku pestoga. Raputa üle parmesani ja oliiviõliga ning voilaa – lihtne lõuna- või õhtusöök ongi valmis. Pestot saad lisada ka ahjusaiadele või siis maitsestada hautisi ja vormiroogasid ning kostitada salateid. Mina segan pisut pestot tihtipeale ka tatrapudru sisse. Grillitud lihaga on pesto samuti hea. See tugevamaitseline murulaugupesto sobibki tegelikult grillitud liha lisandiks väga-väga hästi! 

Ma kujutan juba ette, kuidas palju kibelevad nädalavahetusel õue grillima. Minu arvates on just need esimesed õues grillitud toidud kuidagi eriti erilised. Grill-liha maitseb siis nii hõrgult ja mahlaselt. Isegi siis, kui kõik ei pruugi plaanipäraselt õnnestuda, on kevade esimesel grill-lihal oma eriline mekk ja sära. Seda hetke on ju nii kaua oodatud! Loomulikult tähistab see kevade kohalolekut ning suur samm suvele lähemale. See potsike murulaugupestot aitab muidugi kevade tunnet veelgi rohkem tekitada, seega surista kõik komponendid ühtlaseks massiks ning võta endaga ühes, kui õue grillima lähed!

Kogus: väike topsike pestot
Muu info: Ise tehtud pesto säilib külmkapis umbes nädala.

0,5 potti murulauku
2 küüslauguküünt
2 sl päevalilleseemneid
ca 100 g oliiviõli
4 sl riivitud parmesani
soola, pipart

Pane kõik komponendid blenderisse ja mikserda ühtlaseks. Maitsesta soola ja pipraga. 


Postitus sündis koostöös Grüne Feega
Vaata ka minu külaskäiku Grüne Fee aiandisse.


17. aprill 2018

Kaneeli-martsipanirullid (ilma pärmita!)

Selle retsepti lauseks on alati toimiv ja täiesti imeline hapukooretainas. Tegemist on sellise neutraalse maitsega tainaga, millest saab valmistada nii soolaseid kui ka magusaid küpsetisi. Kui varasemalt olen seda tainast kasutanud nii hapukapsapirukate, juusturullide, mandlisaiakeste ja muu taolise valmistamiseks, siis miks mitte keerutada see tainas rulli  hoopisohtra kaneeli ja suhkruga? Suure kaneelisaiasõbrana pooldan seda igaljuhul! Niisiis valmivadki ühed maitsvad kaneelist nõretavad rullid! Ja mis kõige parem - pärmi võid vabalt kappi jätta, sest hapukooretainas vajab kergitamiseks vaid küpsetuspulbrit. 


Kogus: 8 kaneelirulli
Valmistamisaeg: 1 tund
Soovitus: Taina võid valmis teha ka eelmisel päeval ning hoida kuni küpsetamiseni külmkapis!

4 dl nisujahu
2 tl küpsetuspulbrit
paar näpuotsatäit soola
2 sl suhkrut
50 g toasooja võid
200 g hapukoort

Täidis:
2 sl võid, toasooja
2 sl jahvatatud kaneeli
1 sl suhkrut
50 g martsipani

Taina valmistamiseks sega kokku kuivained, näpi hulka pehme või. Lisa hapukoor ja sega kõik ühtlaseks. Hoia tainast külmas u 15 minutit. Seejärel rulli tainas jahusel pinnal ristkülikuks. Määri peale või ning raputa üle kaneeli ja seejärel suhkruga. Laota peale väikesed martsipanitükid. Keera tainas rulli ning lõika see 8ks. Laota tainarullid küpsetupaberiga kaetud ahjuplaadile ning suru sõrmede abil rulli pisut lamedamaks. Seejärel küpseta 180 kraadi juures 20-30 minutit. Vahetult enne serveerimist võid saiakesed katta näiteks sulašokolaadi ja tuhksuhkruga!

Retsept valmis koostöös Coopiga.


12. aprill 2018

Helen Helde pudruhelbed. Maapähklivõiviirudega toorpuder ja mustasõstramuffinipuder küpsisetainaga!

Puder - jah või ei?! Minu poolt kindlasti suur JAH ... soolased või magusad, hommikul või mõnel muul ajal - vahet pole! Magusamat sorti pudrud on üldjuhul kõige paremad meeldivalt ohtra kattega ning soolased rohke juustu ja ürtidega! Minu eelistused pudru osas ei ole kindlasti kivisse raiutud ning eelistan parasjagu just seda putru, mille järele isu on. Muidugi ei saa ma salata, et kaerahelbepuder on minu kõige suurem sõber, aga muidugi on ka perioode, kus kõige populaarsemaks hommikusöögiks (minu puhul ka vabalt lõuna- või õhtusöögiks) on riisipuder, helbepuder või midagi hoopis kolmandat.

 Maapähklivõiviirudega toorpuder
 
Minuni jõudsid hiljuti Helen Helde sarja tooted, Tegemist on esimese teaduslikult tõestatud putrude sarjaga Eestis. Helde sarja kuivainete segud on valmistatud nii, et need oleksid valgu- ja kiudainerikkamad ning sisaldaksid õiges koguses vajalikke vitamiine ja mineraale. Need tooted valmisid BioCC OÜ ja Tartu Ülikooli teadlaste koostöös. Kombineeritud on kaera, otra, tatart, kaerakliisid ning erinevaid lisandeid nii, et need annaks segudele kasulikud omadused. Lisaboonusena pole segudele lisatud sünteetilisi maitse- ega lõhnaaineid. Helen Helde sarjas on neli erinevat toodet:  mitmeviljahelbepuder jõhvika, kookose ja õunaga; mitmeviljahelbepuder seemnete ja porgandiga; mitmeviljahelbepuder õuna ja mustasõstraga ning mitmeviljahelbepuder kõrvitsaseemnete ja vinnutatud lihaga. 

Kuidas sellised 4 kooslust aga müügile jõudsid! Projekti käigus testiti kokku 81 erinevat seguvarianti. Teadlaste töölaual olid erinevad helbed, puuviljad, marjad ning muud lisandid. Kõiki retsepte testis ja degusteeris laboris 15 inimesest koosnev testgrupp ning lõppfaasi jõudis 18 erinevat varianti, mida testiti 50 erineva perekonna peal, et selgitadagi välja neli parimat! Ja need 4 parimat ongi nüüd müügile jõudnud!

Selle pudru valmistamine on muidugi lihtne - vesi, piim ja pudruhelbed potti ning vähem kui 5 minutiga on toit valmis. Millega aga serveerida ning mida veel põnevat Helen Helde pudruhelvestega teha? Jagan kahte mõnusat retsepti, milles on kasutatud selle sarja magusaid perekonnaliikmeid.


Esimeseks retseptiks on toorpuder. Sellised pudrud on viimase aastatega üha populaaremaks saanud ning tõenäoliselt nende populaarsus kasvab veelgi. Toorpuder on selline toit, mille valmistamisele ei kulu enne söömist just üleliia palju aega. Kata lihtsalt eelmisel õhtul likku pandud pudruhelbed meelepärase lisandiga ning asu aga sööma. Seesugune puder on minule isiklikult nagu magustoit!. Tekstuurilt mõnusalt kreemjas ning maitserikas!

Teise pudru puhul on tegemist aga mõnusalt hellitava söögiga ning seetõttu on üsna sobiv kutsuda seda mustasõstramuffinipudruks. Nagu ühele marjamuffinile sobiv, siis on ka selles toidus esindatud parajas koguses kardemoni, moosi, jäätist ning loomulikult söödavat tainapuru.


Maapähklivõiviirudega toorpuder
Mitmele: pigem ühele
Valmistamisaeg: 5 min + paisumisaeg

2 dl Helen Helde pudruhelbeid jõhvika, kookose ja õunaga
2 dl vedelat kookospiima*
2 tl (kuhjaga) maapähklivõid
1-2 tl mett (soovi korral)
(külmutatud) jõhvikaid või pohli
kookoshelbeid

Sega omavahel pudruhelbed ja kookospiim ning pane need ööpäevaks külmkappi paisuma/maitsestuma. Vahetult enne söömist sega lohakalt segusse maapähklivõi. Lohakalt seepärast, et maapähklivõi jääks mõnusate viirudena pudrusse. Soovi korral võid lisada ka pisut mett, kui soovid magusamat lõpptulemust. Mina mett ei lisanud. Serveeri putru koos marjade ja kookoshelvestega.

*Kasutasin Alpro ilma suhkruta kookospiimajooki. Kui kasutad paksemat kookospiima, siis lahjenda seda veega. Vastasel juhul on lõpptulemus liialt tugeva maitsega ka tekstuurilt üleliia paks. 

Mustasõstramuffinipuder küpsisetainapuruga
Mitmele: kahele
Valmistamisaeg: 10- 15 min

2 dl Helen Helde pudruhelbeid õuna ja mustasõstraga
4 dl vett
2 sl sulatatud juustu
0,5 tl jahvatatud kardemoni
1 banaan
ca 1-2 sl mett

Küpsisetainas**:
25g Helen Helde pudruhelbeid õuna ja mustasõstraga
20 g toasooja võid
0,75 tl kaneeli
1-2 tl mett

Katteks:
banaaniviile
2 tl mustasõstramoosi
1-2 sl pähkleid
2 jäätisepalli
kardemoni

Küpsisetainas: Jahvata pudruhelbed pisut peenemaks. Lisa või ja kaneel ning sega ühtlaseks massiks. Magusama maitse jaoks lisa soovitud kogus mett. 

Puder: lase vesi keema, lisa pudruhelbed ning kuumuta segades paar minutit. Seejärel lisa segades juurde sulatatud juust ja kardemon ning lase kaane all minutijagu maitsestuda. Purusta kahvliga banaan ning lisa pudrule. Magusama pudru jaoks, lisa soovi korral mett. Pane puder kaussidesse. Raputa peale küpsisetainatükke ning seejärel lisa peale banaaniviilud, moos ja pähklipuru. Kõige krooniks lisa pudrukaussi jäätisepall ning raputa see üle veidikese kardemoniga.

**Seda segu jääb üle, kuid säilita seda külmkapis järgmiste kordade jaoks:)

Vaata ka: www.helen.ee



9. aprill 2018

Tomati-kapsahautis


Uuuhh, kuidas mulle meeldivad sellised lihtsad ja kodused toidud. Täpselt selline retsept on ka alljärgnev - lihtne, kodune ning äärmiselt maitsev. See roog on tuletatud tegelikult klassikalisest kapsahautisest, millele siis täiendavalt lisatud juurde pisut purustatud tomateid, porgandit, peekonit ning muud head ja paremat. Kõrvale paku kartulit, tatart, mõnda köögiviljapüreed või siis söö nagu mina - lihtsalt niisama, ilma täiendavate (ja kohati segavate) lisanditega!


Mitmele: 6
Valmistamisaeg: 45 minutit
Muu :Gluteenivaba, laktoosivaba

150 g porgandit
450 g värsket kapsast
1 sibul
100 g suitsupeekonit
450 g kalkunihakkliha (või muud meelepärast linnuhakkliha)
2 tl paprikapulbrit
kimbuke värsket tilli
ca 5 dl kanapuljongit
4x400g purustatud tomateid
soola, pipart, suhkrut
õli

Koori porgand ning viiluta. Lõika kapsas õhukesteks ribadeks. Haki sibul ja peekon tükkideks.
Prae peekonitükke paksupõhjalises potis ning kohe, kui rasv hakkab tekkima, lisa hakkliha. Prae seni, kuni hakkliha roosakas värvus kaob. Tõsta kogu segu potist. Kuumuta samas potis pisut õli ning prae sibulatükke umbes minutijagu, seejärel lisa porgandiviilud ja kapsaribad. Lisa ka hakklihasegu ja sega juurde paprikapulber ja hakitud till. Lisa puljong ja purustatud tomatid. Maitsesta ning hauta madalal kuumusel kaane all 30 minutit ehk seni kuni porgand ja kapsas on pehmed. Maitsesta lõplikult.

4. aprill 2018

Mõnusalt kevadroheline postitus, pildireportaaž Grüne Fee aiandist ning hapukooreomleti retsept!

See oli märtsikuu eelviimane nädal, kui ma hommikul toas kardinad akna eest ära lükkasin ning eredat päikest tervitasin, mis minu lahkel loal tuppa liugles. Olgugi, et olin toas, siis selles varahommikuses valguses oli tunda kevadet - selle mahedat lõhna ja ärevat olemust. Päike tegi siira ja sooja pai! Linnuhääl tungis ka koheselt tuppa, kui olin akna avanud ning tundus, et enam kevadisemaks minna ei saa. Aga selle koha pealt eksisin ma rängalt....


Nimelt oli mul selleks päevaks märkmikusse juba ammu broneeritud Grüne Fee külastus Tartus. See on ettevõtte, mis rõõmustab meid maitserohelise, kurkide ja salatitega poeriiulitel. Olin seda külaskäiku oodanud juba omajagu, sest alati on põnev kiigata mõne ettevõtte telgitagustesse ning saada vahetult vastused mõndadele tekkinud küsimustele ja mõtetele, Selle külastuse võtsime ette koos Mari-Liisiga, kes kirjutas sellest külaskäigust oma blogis juba äärmiselt põhjaliku postituse.

Grüne Fee (tõlkes roheline haldjas) asub Tartumaal Lohkvas, mis asutati 25 aastat tagasi endise Luunja sovhoosi Anne Aiandi baasil. Kogu tootmine toimub suurtes kasvuhoonetes, kus on alati suviselt soe. Tegelikult ongi Grüne Fee kasvuhoonetes aastaringselt suvi ning töötajaid ümbritseb 365 päeva rohelus. Sain ise kogeda seda, kus ühe hetkega vahetus õues olev karge kevad kasvuhoonetes laiuvaks roheliseks oaasiks. Ja ootamatult tegi ka soojapahvak näole ühe pai. Mõnus! Minu energiapatareid said igaljuhul laetud kohe mitmeks päevaks ... ja kõik tänu sellele rohelusele!

Meie esimene reis viis kasvuhoonetesse, kus sirguvad kurgid. Esmalt kohtusime alles beebieas kurkidega, mis laiuvad suurtes kasvuhoonetes. Seejärel kohtusime juba saaki andvate kurkidega kõrval asuvas kasvuhoones (kurgitaimed kasvavad mulla asemel kivivillas). Saaki koristatakse Grüne Fees igapäevaselt (va arvatud ühel päeval nädalas) ning nobedad näpud alustavad saagikoristamisega juba hommikul kella kuuest, et enne lõunat tööga ühele poole saada. Nimelt muutuvad lõunasel ajal kasvuhooned tänu päikesele lihtsalt niivõrd kuumaks, et võimatu oleks sellises keskkonnas tööd teha ... ning see kehtib isegi soojalembese eestlase puhul. Meiegi kogesime seda liigpalavust, olles kurke imetlenud vaid umbes kümme minutit. Kui saak korjatud, siis rändavad need otse pakendamislattu kiletamiseks. Kurkide kiletamine tagab nende pikemaajalise säilimise, samuti on see vajalik toidu ohutuse ja hügieeni seisukohalt! Grüne Fee aiandites kasvanud kurgikesed on poes müügil kui Luunja kurgid ning erinevalt mitmesugustele kuulujuttudele pärineb Luunja kurk kohe kindlasti sealtsamast Lohkvast, mitte Poolast või Hispaaniast või kuskilt mujalt välisriigist.


Värskelt nopitud kurk näppus, viis rännak meid veelgi rohelisemasse paika. Kasvuhoonetesse, kus sirguvad salatimäed ja ürdipeenrad! Kasvamisalad on seal selgelt jaotatud, alustades idandamisega ning lõpetades juba müügiks valmis taimedega. Nii need taimekesed siis liiguvad seal vastavalt kasvamisele beebieast täiskasvanuks.

Paratamatult tekivad taimele mõned ebameeldivad austajad kahjurite näol! Nende vastu ei kasutata erinevaid kemikaale ning ei pritsita teiste kahtlaste tõrjevahenditega. Grüne Fee kasutab kahjurputukate hävitamiseks biotõrjet. See on meetod, kus kahjurputuka hävitamiseks kasutatakse mõnda tema looduslikku vaenlast ehk röövputukat. Tänu sellele, suhteliselt kulukale, meetodile pole taimede kasvuajal vajadust keemiliste putukamürkide järele. Seega ei pea ostetud maitseroheline ja salatid läbima kodus üleliia suurt veepuhastuskuuri.





Salatid ja maitserohelised saavad aiandist kaasa topsiku, milles sisalduv niiskus tagab taime pikema säilivuse ning kasutusaja. Kodus säilitamiseks on soovitav hoida potikesi veega täidetud anumas toatemperatuuril, kuid soovitavalt pigem jahedama temperatuuriga kohas. Need taimekesed joovad üsna jõudsalt ning seetõttu võib kord päevas veetaset potis kindlasti kontrollida. Minul on siiani tänu sellele nipile maitseroheline jõudsalt aknalaual igal hommikul rõõmustamas.

Mis veel uudist? Grüne Fee tuleb vastu kõikidele lehtkapsa (kale) austajatele ning alates aprillikuu keskpaigast võib seda vitamiinirohket rohelist tegelast ka poodidest osta - ikka pisikeses potikeses ning Grüne Fee kaubamärgi alt. Grüne Fee kasvuhoonetes kasvav lehkapsa sort on vastupidav kõikuvates kasvutingimustes. Lehed on kergelt säbrulised ning maitselt äratuntava kapsase mekiga. Taime võib enne tarvitamist ka sügavkülma panna, siis muutub selle maitse veelgi mahedamaks ja magusamaks. Lehtkapsast valmistatakse vist kõige sagedamini krõpse, kuid see taim sobib kasutamiseks samahästi ka smuutidesse, salatitesse, vrappidesse, suppidesse, pirukatesse.... Mina kasutasin esmalt lehtkapsast hommikuse omletiroa valmistamisel. Minu viimase aja üheks lemmikuks on hapukooreomlett - sellise nimega ma seda kutsun, milles iga muna kohta tuleb lisada 1 sl hapukoort. Lehtkapsas oli selles roas maitsev kaaslane. Lisasin selle kõige esimesena pannile küpsema, et see pehmeneks ja kergelt kuumutades oma maitseid võimendaks. Lehtkapsast soovitan panna ikka korraliku peotäie (kui mitte kaks), sest kuumutades tõmbavad lehed märgatavalt kokku, just täpselt nagu spinatilehed!

Hapukooreomlett lehtkapsa ja suitsulõhega

Mitmele:ühele
Valmistamisaeg: 15 min
Muu info: Gluteenivaba


2 muna
2sl hapukoort
1 tl vett
soola, pipart

1-2 tl võid
suur peotäis lehtkapsast
1-2 sl riivitud juustu
mõned suitsulõheviilud
väike peotäis idusid

Vispelda kokku munad, hapukoor ja vesi, maitsesta soola ja pipraga. Sulata pannil või ning lisa seejärel lehtkapsas pannile. Kuumuta seni, kuni lehtkapsa lehed juba kokku tõmbuvad ning kergelt krõmpsuks muutuvad, selleks kulub umbes paar minutit. Vaata, et lehed jaotuksid enam-vähem kogu panni ulatuses, mitte ei oleks puntras ühes kohas! Seejärel vala peale munasegu ning küpseta madalal kuumusel seni, kuni munasegu hüübib. Vahepeal lükka pannilabidaga ääri keskele, et ka veel hüübimata kohad saaksid ühtlaselt küpseda. 

Raputa peale riivitud juust ning vahetult enne küpsemist aseta omleti ühele poolele suitsulõheviilud, laota peale ka idud ning tõsta vabaks jäetud omletipool katteks peale. Serveeri!


 Postitus valmis koostöös ettevõttega Grüne Fee.





LinkWithin

Related Posts with Thumbnails