Hapukapsa-lihapirukad... juhuks, kui otsite lihtsat ja ülimalt head pirukaretsepti.

Mulle on alati meeldinud võiroosid. Need võluvad kuidagi oma lihtsusega. Siiski olen tihtipeale valmistanud ka "võirooside moodi" pirukaid, millel täidiseks just täpselt seda, mida sobivat külmkapis leidub. Mõni nädal tagasi otsustasin katsetada miskit jõulusemat. Mõte hakkas liikuma hapukapsa suunas. Pirukas, millel täidiseks hapukapsas võiks ju kokku küll sobida?! Niisiis, ei anna mõtted oodata ning vajavad koheselt teostamist. Pannile läks lisaks hapukapsale meeldivas koguses kalkunihakkliha ning pisut sulatatud juustu, mis kogu täidise nö kokku seob. Veidike voltimisvaeva, munaseguga võõpamist ning siis olid juba pannil küpsetamisjärjekorda ootamas needsamad hapukapsa-lihapirukad.

Need lõhnad, mis küpsemisel ahju ukse vahelt kööki tungisid olid oivalised ning andsid ka juba väikese vihje, et valmimas on miskit head.... Lõpptulemuseks olidki ühed ülimalt lihtsad, mahlased ja väga-väga head pirukad. Krõbe tainas ning rohkelt täidist - liiga hea, et olla tõsi:) Minu lemmikretseptidesse on need pirukad nüüd salvestatud ning valmimas taas juba lähiajal.

Minu poolt aga ilusat aasta lõppu, ehedaid maitseelamusi ning kohtumiseni juba järgmisel aastal!

Keedutainas ja üks lihtne croquembouche

Kui ma praegu sedasama postitust köögilaua taga kirjutan, siis sajab väljas paksu valget lund. Õuest vaatavad vastu lumekuhja all olevad õunapuud, lund täis pisike tänav ning suured lumekuhjad, mille all end peidavad. Ise istun köögis, tassike teed kaaslaseks ning ainsaks helinaks pliidi all praksuvad puud. Pisikeses köögis on valgusallikaks arvutiekraanilt kumav valgus ning köögilaual põlevad küünlad, mis talvetunde tekitamisele jõudsalt kaasa aitavad. Nii-nii mõnus on ning praegu julgen isegi mõelda, et sellised lumised talvised hetked võiksid kestma jäädagi.....

Mul oli plaan enne jõule postitada siia blogisse üks tõeliselt pidulik koogikese retsept. Aeg aga lendab mängleva kiirusega ning enne, kui arugi sain olid jõulud läbi. Niisiis olgu see pigem üks mõnus retsept aasta lõppu. Saagem tuttavaks  - croquembouche, Prantsuse traditsiooniline küpsetis, mis otsetõlkes tähendab “suus praksuma”. Valmistatakse väikesed ümarad tuuletaskud, täidetakse kreemiga ning seejärel kleebitakse omavahel püramiidiks kokku ..... ja söömiseks murtakse tuuletaskud “puu” küljest lahti. Kui klassikaliselt täidetakse tuuletaskud vanillikreemiga ning kleebitakse kokku omatehtud sulakaramelliga, siis minu poolt üks lihtsamini valmiv croquembouche, mis valmib keedetud kondenspiimakreemi ja tumeda šokolaadiga.

Selle koogikese valmistamiseks on vaja valmistada keedutainas, mis paljudele miskipärast esmajoones pisut võõrastust tekitab. Keedutainas, nagu nimigi ütleb, valmib komponentide keetmisel. Põhiretsept koosneb veest, võist, soolast, jahust ja munadest. Seda tainast kasutatakse näiteks kookide ja küpsiste valmistamiseks, kuid kõige traditsoonilisemalt leiab see kasutust ekleerides, kohupiimataskutes ja tuuletaskutes. Kuna taina retsept on nii soolaste kui ka magusate täidiste puhul sama, saab ühest portsjonist valmistada korraga mõlemaid ampse.

Paljudele meeldib keedutainas just tänu õhulisusele ning õhukeseks küpsevale tainakihile. Õigesti valmistatult peavadki jääma need õhulised ja seest tühjad. Alljärgnevalt leitae ka mõned olulised nipid keedutaina õnnestumiseks.

Retsept ilmus ka ajakirjas Maret (detsember 2014). 

Hautatud pardikoivad kartuli-juurselleripüree ja õunakastmega

Minult on ikka ja jälle küsitud, et mida mina plaanin jõulude ajal pühadelaual pakkuda. No ütleme nii, et täna õhtul on köögis valmimas sült. Homme panen juuretise käärima ning hapukapsa potti hauduma. Kõrvitsasalat on ammu valmis ja söömist ootamas ning õhtusöögi lõpetuseks plaanitud magusam pool saab arvatavasti homme õhtul viimase lihvi. Niisiis on laual kõik traditisooniline - vana ja hea ning kindel. Pearoana astub tähtsa külalisena lauale part, täpsemalt pardikoivad. Mulle on tõeliselt meelepärane pardiliha ning eriti just pikalt haudunud koivad. Seda retsepti olen teinud päris mitu korda ning juba ammu sai otsustatud milline liha ja retsept jõululaual tähtsaimat osa mängib. 

Uskuge mind, see retsept on lihtsalt suurepärane. Lõpptulemusena saavad valmis hästi mahlased pardikoivad, millelt liha iseenesest eraldub. Maitsetes ei ole miskit tugevalt tunda, pigem sulandub kõik ühtseks tervikuks. Nii, et kel veel pühadeks kindlaid retsepte pole välja valitud, siis see on kindlasti üks, mida proovida tasuks.

Pardikoibade kõrvale lisandiks üks kohev püree. Juurseller on minu südame juba ammu võitnud. Selle maitse on kohati tugev, kohati huvitav, kohati suurepärane maitseandja, kohati hea kaaslane teistele köögiviljadele. Seetõttu lisan ka ühe oma lemmikuma püree retsepti kartuli ja juurselleriga. Sobib pardiga ideaalselt!

Üks ülimalt hea banaani-kookosekook. Laktoosi- ja gluteenivaba!

Esmalt sooviksin ma teha ühe kniksu ning öelda aitäh kõikidele, kellelt olen oma uue raamatu ("Paleo. Patuvabad magustoidud ja koogid") kohta tagasisidet saanud. Äärmiselt tore on saada vastukaja ning kuulata muljeid proovitud retseptide kohta:) Nii, et kui küsimusi tekib, siis vastan ikka heameelega!

Paleo küpsetiste lainel aga jätkates tulen ma oma jutuga nüüd sellesama banaani-kookosekoogi juurde. Pean tunnistama, et päris tihti rändavad just laktoosi- ja gluteenivabad küpsetised minu kodus küpsetusahju. Lihtsalt tekib pidevalt väike hasart ning soov miskit põnevat katsetada. Nendesamade laktoosi- ja gluteenivabade koogikatestuste ajal olen ma aru saanud juba sellest, et päris esimese korraga koogike tihtipeale ei õnnestu. Ikka veab miskit viltu - tainas jääb liialt nätske või siis liialt kuiv või siis liialt magus või ei ole üleüldse selline, nagu vaaimusilma olen eelnevalt mõelnud. Samamoodi on ka selle koogiretseptiga. Proovisin päris mitu korda enne, kui olin lõpptulemusega rahul ning võisin katsetused maitsvalt ja edukalt lõppenuks kuulutada. Taas oli üks paleo toitumisele sobilik küpsetis valminud!

Kas Teile meeldivad banaani ja/või kookosega koogid? Kui jah, siis on hea mõte alloleva retseptiga tutvuda. See kook jääb nii-nii, kuidas nüüd öelda ..... mõnusalt kodune, pisut tummine ja talvele omase jõulumekiga. Tegemist on justkui banaanikeeksiga, ainult et koogi kehastuses:) Retsept on lihtne ning erilist maadlemist komponentide leidmisel leida ei ole vaja. Võib-olla tekib küsimusi kookoskreem, kuid see on kauplustes ilusti saadaval - seal, kus kookospiimadki asuvad. Kui Te siiski seda ei leia, siis kookospiimapurgi soetamisel on tihtipeale kookospiim erladunud ning seda eraldunud tahenenud kreemi saate samuti selles retseptis kookoskreemina kasutada.

Nagu ma ka selle retsepti õpetuses mainin, siis kaneel lisage lõpuks nii, et tainasse jääksid järgi viirud ehk siis segage vaid väga vähe, muud kunsti polegi:) Soovin Teile edukat küpsetamist ja maitsvaid maitseelamusi! Ahjaa... manin veel, et minule maitses see kook veelgi rohkem külmkapikülmalt järgmisel päeval!

Ühed väga-väga lihtsad porgandikotletid (paleo)

Hakkliha, porgand, pisut maitseaineid ning muud ei olegi vaja. Jah, need porgandikotletid valmivadki peamiselt kahest komponendist. Lõpptulemus on aga ääretult maitsev.... uskuge mind! Juba pikemat aega on minu suureks lemmikuks linnulihast hakkliha, enamasti eelistan just kalkuni- ja broilerihakkliha. Kuna linnuhakkliha tekstuur on selline kooshoidev (vabandan, ei oska paremat sõna iseloomustamiseks leida), siis tavaliselt valmistan linnuhakklihast lihapalle ja kotlette ilma muna, täiendava jahu ning saiata. Ilma nendeta saab ideaalselt hakkama ning lõpptulemuseks on mõnusalt mahlased ning gluteeni ja laktoosita kotletid. Sellesama retsepti valmistasin ma Rannamõisa linnulihablogi selle nädala retseptiks ja kuidagi ei saa seda siia jätta postitamata. Topelt ju ei kärise, eks?

Siin retseptis saavad kokku porgand ja kalkunihakkliha. Valmistamisaeg on ülimalt lühike ning kokkamisvaev minimaalne. Enamasti praen nendele peale ka praemuna nii, et munakollane jääb vedel ning moodustab toidule kastme. Niisiis, otsige sahvrist välja veidi porgandit, varuge hakkliha ning õhtusöögi valmistamine võib alata!

PS! Soovitan proovida neid lisaks ka peedi või pastinaagiga. Viimane osutus eriti suureks lemmikuks meespere hulgas:)

PPS! Kel homme veel miskeid plaane ei ole, siis olen laupäeval (13.12) kell 12.00-15.00 Tallinna Kaubamaja Kodumaailmas ning valmistan oma uuest raamatust: "Paleo. Patuvabad magustoidud ja köögid" patuvabasid küpsetisi:)

Üks lihtne purukoogike...

Kui ma seda kooki kunagi suvel valmistasin, siis olin ma just parasjagu suure koguse moosi valmis keetnud. Kui ettevalmistatud purgid otsa said ning pisut moosi poti põhja jäi, siis ei olnud muud võimalust, kui kapist jahu ja muu vajalik välja otsida ning üks kiire kook valmis meisterdada! Esmalt proovisin moosi ning juba pärast maitsmist olin kindel, et sellest saab tulla ainult üks ülimalt hää kodune küpsetis. Paar tunnikest hiljem veendusin, et selle retsepti hoian ma sügise tarbeks. Tulemuseks oli mõnusalt lihtne kodune kook, millega jahedal ajal on ju hea pisut turgutava purukoogiga maiustada.

Mõned kuud hiljem tegin koogi uuesti ajakirja Maret novembrikuu numbri tarbeks. Kook maitses sama hää, nagu ma seda mäletasin. Oli meeldivas koguses head moosi, tainast, purukatet - kõike täpselt parasjagu, et koduste kookide edetabeli etteotsa end nihverdada. Nii, et kel keldririiulil veidi moosivaru olemas, siis avage üks purgike selle koogi valmistamise tarbeks:)

 

Piparmündised šokolaaditrühvlid

Homme on juba esimene advent. Uskumatu, sest alles see oli, kui olin ärevil esimestest punapõsksetest maasikatest, mis peenral valmis olid saanud. Alles see oli, kui paljajalu üle kastemärjase rohu jooksin, et kasvuhoone uksi päikeselise päeva tervituseks avada. Alles oli suvi .... nüüd on aga käes aasta lõpp ning aeg, kui kaminas põleb tuli, pliidil viliseb teekann, mis annab märku, et aeg on juua üks soojendav piparmünditee. Suve lõpul sai värskeid piparmündilehti peenralt nii ohtralt korjatud, et seda jagub tõenäoliselt tublisti järgnevateks talvekuudeks. Tuleb tunnistada, et ei ole miskit paremat, kui jaheda ilmaga toasoojas endale tassike teed valmistada ning siis teki alla peitu pugeda. Loomulikult võiks ka miskit head tee kõrvale varuda, lihtsalt juhuks, kui pahaaimamatult magusaisu peale tuleb.

Minu üks soovitus jõuludeks on aga ühed lihtsalt valmivad šokolaaditrühvlid, mis kergelt piparmündise mekiga. Ei ole ju sobivamat kooskõla, kui piparmünt ja šokolaad. Kas olete juba see aasta piparkooke meisterdanud? Minul algas piparkookide küpsetamine umbes paar kuud tagasi. Nimelt on Leiburil sel aastal müügile tulnud piparmündi ning sidruni-tšilli maitsega piparkoogitainad. Nendele uutele toodetele oli vaja mõelda miskit mõnusat retsepti ning tulemus on allolev retsept (selle retsepti leiate ka nimetatud piparkoogitainaste karbilt). Nii, et kui piparmündimaitselised trühvlid ahvatlevana ei kõla, siis proovige hoopis piparkoogitainast sidruni ja tšilliga. Kui ma neid iseküpsetatud piparkooke maitsesin, siis minu jaoks jäi nende jõuluste küpsiste maitse niisama süües liialt tugevaks. Ühe retsepti koostisosana trühvlites oli aga sobivus ideaalne! Neid piparkooke soovitangi kasutada lisandina näiteks jäätises või siis küpsetamata tainast mõne jõulusema küpsetise tarbeks koogipõhjana. 

Alustuseks soovitan aga valmistada trühvleid, mille valmimisse kaasasin meeldivas koguses võid, mis teeb trühvlid meeldivalt mahlaseks. Olgem ausad, talvisel ajal ei ole võid kunagi liiga palju...

Paleo raamatu võitjad!

Pikka juttu ei tee:) Suured-suured tänud kõikidele, kes oma tervislikke lemmikmagustoite jagasid. Fortuunaks oli minu laps, kellega ka kõik nimesildid koos valmis kirjutasime. Aega küll võttis, aga lõpptulemusena tulid loosikastist välja alljärgnevad nimed:

Palju-palju õnne! Palun saatke mulle meilile ragne_m@hotmail.com oma kontaktid, et saaksin auhinna teieni toimetada:)

Minu uus kokaraamat "Paleo. Patuvabad magustoidud ja koogid". Ja väike raamatuloos ka!

Selle raamatu valmimise periood oli pikk, kuid lõpuks võin rõõmsalt hõisata - valminud on minu uus kokaraamat "Paleo. Patuvabad magustoidud ja koogid". Nimi vist ütleb kõik, selle raamatu lehekülgedele olen valmistanud patuvabasid kooke ja magustoite, mis paleo-toitujate sõbralikud - ilma suhkru, gluteeni ja laktoosita. Siin raamatus on äärmiselt taljesõbralikud ja maitsvad magustoidu- ja koogiretseptid;)

Ma ei oskagi kuidagi kirjeldada seda ülimalt head tunnet, kui hoiad käes enda kirjutatud kokaraamatut. Raamatut, mille valmimisega oled kõvasti vaeva näinud, unetuid öid mööda saatnud ning aina katsetanud ja küpsetanud. Kohe, kui aga oma raamatut käes hoiad, siis on see vaev ja need unetud ööd koheselt ununenud. Jah, tegelikult on kogu see kokaraamatu valmimise protsess äärmiselt nauditav, põnev ja tore kogemus. Ühtäkki leiad end igapäevaselt köögis küpsetamas ning õnnestunud lõpptulemusi pildile püüdmas. Hobi ja töö üheskoos!

 Milline? Maitsvad, erilised, lihtsad ja mis kõige tähtsam – täiesti patuvabad. Pole vahet, kas valid koduse õunakoogi, mahlase brownie, kreemise juustukoogi või pisut uhkeldava datlikreemiga šokolaadikoogi – need kõik on tervislikud paleokoogid ilma laktoosi, gluteeni ja suhkruta! Rohkem kui 50 patuvaba ahvatlust koos nõuannetega. 

Miks selline raamat? Kõike saab muidugi lugeda minu uuest raamatust, kuid lühidalt võin öelda, et mul tekkis umbes aastajagu tagasi kerge hasart katsetada ja proovida valmistada erinevaid kooke, küpsiseid ja magustoite, mis lähtuvad paleo toitumisviisist. Paleo toitumisviis on viimasel ajal üha rohkem populaarsust kogunud ning ju see haaras mindki oma keerisesse. Tavalise juustukoogi või šokolaadikoogiga on ju lihtne ja loogiline, aga paleo reeglite järgi kooke tehes on keerukusaste hoopis raskem. Kogu see koogiteo protsess, mida millega asendada, tekitab aga kerget hasarti. Ja nii mul neid retsepte koguneski ja algsest ideest neid blogisse üles riputada sai üsna pea raamatuidee ning tänu minu projektijuhi Lia Virkusele on see patuvabade kookide kokaraamat nüüd Teie ees.

Ma kohe kindlasti tahan tänada inimesi, kes selle raamatu valmimisel abiks olid ning kellega koostööd tegin. Suur-suur pai minu kujundaja Ailale, kellega koostöö oli lihtsalt oivaline. Suur kniks keeletoimetaja Tiiule. Hästi suur ja südamlik kallistus minu projektijuhile Lia Virkusele, kes igal aja nõu ja jõuga abiks oli. Nõuannete eest suured tänud Ardi Ravalepikule:) Loomulikult aitäh Sulle Kerli Sosi kaanepildi ja raamatu sees olevate autorifotode eest:) Ja lõpetuseks tänan Mööblisahvrit (mooblisahver.eu), kes pildistamiseks lahkesti oma nõusid ja kangaid mulle laenutas.

Paleo. Patuvabad magustoidud ja koogid. (2014)
Tekst ja retseptid: Ragne Värk
Fotod: Ragne Värk
Autorifotod esikaanel ning lk 1, 4–5 ja 82: Kerli Sosi
Toimetaja: Tiiu Ilu
Kujundaja: Aila Utsu-Püttsepp
Projektijuht: Lia Virkus
Väljaandja: AS Ajakirjade Kirjastus.

Ja traditsiooniliselt toimub ikka raamatuloos ka. Andke siin postituse all kommentaariga teada, millised on Teie tervislikud lemmikmagustoidud ning juba esmaspäeva õhtul loosin välja 2 sedasama raamatut!

Salakavalalt maitsev siidrikook

Siin on hea näide sellest, kuidas ma kapis olevate komponentidega ühe tummise koogi valmis sain. Selleks on vaja vaid veidike võid, pisut jahu, mune, suhkrut ning salajast komponenti siidrit, mis lõpptulemusele õige struktuuri annab. Iga kord, kui ma mõne salakavalalt magusa koogikese ahju küpsema pistan, pean ma tõdema, et mulle ikka meeldib kooke küpsetada. Magusa küpsetise valmistamine alates taina segamisest kuni valmimiseni on ainult puhas rõõm. Ja ega hiljem selle sööminegi halvem ei ole:) On ju põnev võtta mõned komponendid segada kokku tainas ning oodata mis sellest lõpptulemusena valmib.

Selle koogi juures meeldib mulle karamellisus, mis tänu tumedale Muscovado suhkrule kooki tekib. See on lihtne ja eriline kook, mis seest mõnusalt tummine ja mahlane. Kohvi kõrvale lausa kohustuslik koogike;)

Tõsi, kooki ei ole kunagi liiga palju. Seetõttu tuleb tainakauss kapist välja otsida, põll ette panna ning koogi valmistamiseks vajalikud komponendid omavahel kokku segada! Hääd küpsetamislusti!

175 g võid, toasooja
175 g heledat või tumedat Muscovado suhkrut (kasutasin viimast varianti)
näpuotsatäis soola
2 munakollast
1 muna
3 dl nisujahu
1 tl küpsetuspulbrit
1,5 dl (õuna)siidrit

Vahusta toasoe või suhkruga, Seejärel lisa segades juurde munakollased ja muna. Sega kuivained omavahel ning lisa segades tainale. Kõige viimasena lisa siider ning sega ühtlaseks tainaks. Vala see küpsetuspaberiga vooderdatud vormi (26x18cm) ning küpseta 175 kraadi juures u 40-45 minutit.

Veidi teistmoodi õunakook

Selle retsepti juures ma pikka juttu ei tee. Lihtsalt ei saa rääkida kaua ühest lihtsast ja kiiresti valmivast küpsetisest. Kuigi see on pisut nagu saiapuding, siis tegelikkuses täiesti õunakoogi mõõtu.- on õunad, on pisut kohupiima ja on põhi. Viimane erandkorras siiski saiast valmistatud. Saiapudingud valmivad meie peres enamasti juhul, kui vaja saia ära kasutada...... täpselt nii juhtus ka selle koogiga.

Üks lihtne peedismuuti!

Mulle meeldib peet. Kohe väga-väga meeldib ning sellepärast on ka seesama juurvili minu viimase aja retseptides üks peamisi peategelasi. Täpselt nii, nagu siinsamas turgutavas retseptis. Samamoodi, nagu on mulle meelepärane peet, armastan ma viimasel ajal kokku segada igasugu erinevaid smuutisid. Nii hea on ju hommikut alustada, kui miskit värskendavat ja isetehtut veel lisaks hommikusöögile kõrval. Sama retsepti jagasin ma hommikul ka oma instagramis, kuid topelt ei kärise. Uskuge mind, see peedismuuti jääb piisavalt kosutav, et tervele päeval tubli energialaks anda. Apelsin ja kookospiim lisavad veel meeldivat särtsu.  

Ruuduline juustusai

See on taas üks idee, mis tuleb kindlasti paljudele tuttav ette pinterest-lehelt. Kohe, kui mulle üks seesugune äärmiselt juustune ja kuldne retseptipilt ette jäi, tuli koheselt ja kiirelt tegutseda. Pisut kartust tekitas see sai oma juustu- ja võikoguse pärast. Kuna aga ma siiralt usun, et mida rohkem võid, seda parem, siis teate, niimoodi ahjus küpsetatud juustusai jäi tegelikult sõltuvust-tekitavalt hea. Nii hea, et maitsed korra ning järgmisel hetkel avastad, et äsja valmistatud ahjusoojast juustusaiast on lühikese ajaga vaid pool järel. Hea veini kõrvale või niisama maiustada, eriti veel siis, kui praegused jahedad ilmad jätkuvad.....

Üks kodune õunakook ..... head kooki pole kunagi liiga palju.

Kodustel õunakookidel on minu arvates alati juures olnud mingi omamoodi võlu. Võlu, mis paneb sedasorti küpsetised alati erilisemale kohale, kui mistahes uhked ja uhkeldavad küpsetised. Võib-olla tuleb see võlu lapsepõlvest meeldejäetud maitsetest, võib-olla magusatest lõhnadest, mis koogi küpsemisel lahkesti kõikidesse tubadesse rändavad, võib-olla aga maitsetest ja maitseelamustest, mida üks kodune õunakook süües pakub.

Jah, õunakoogid on minu küpsetiste nimistus alati väga kõrgel kohal. Olgugi, et vahepeal rändavad ahju ka teised koogid, siis õunakoogid on need, mille küpsetamise juurde tihti tagasi tulen. Huvitav, et just õunakoogi valmistamise ajal märkan, kuidas kannatamatus minust tahes-tahtmata väga kiirelt võitu saab. Juba ahjusoojalt ei saa maitsmata jätta koogi purust katet, mis tekitab soovi endale kiiresti üht tükikest taldrikule asetada.

Mis puudutab õunakooke, siis nende puhul olen üldiselt kindlaks jäänud oma traditsioonilistele retseptidele. Siin aga üks pisut uuem retsept, mis samuti koduste õunakookide kategooriasse ideaalselt sobib. Tegelikult on see küpsetis vist minu viimase aja lemmikuid. Mulle meeldib, kui koogis on õunu, mulle meeldib, kui koogis on kaneeli, mulle meeldib, kui koogis on õigepisut tainane sisu ja mulle meeldib, kui üht korralikku õunakooki mõnus purune tainakate katab ning mille peal on veel lisaks pisut tuhksuhkrust härmatist. Täpselt selline alljärgnev kook ongi!

Ahjupasta kanaga

Mulle ikka meeldivad reeded. Juba ammu olen täielikult selle päeva austaja, sest kuigi sel nädalavahetusel on paar kohustuslikku projekti veel ees, siis sellegipoolest on reede kuidagi rõõmsam ja vabam võrreldes teiste päevadega. Kui tavaliselt kulub mul õhtune aeg piltide töötlemisele või retseptide kirjutamisele, siis reede õhtul lükkan need tavaliselt endast kaugele ning kulutan aega näiteks mõne koogi küpsetamisele või toiduvalmistamisele, mis juba ammu meeles mõlkunud. Tänagi panen ahju küpsema ühe laheda õunakoogi.

Enne küpsetama hakkamist aga jagan üht lihtsat ahjupasta retsepti, mida olen lihtsalt ajapuuduse tõttu unustanud siin jagada. Kuigi toit sai valmis ilma suurema vaevata, siis maitses see suurepäraselt! . 

Kartuliröst suitsupeekoniga

See on nüüd üks selline roog, mis suvisel ajal minu maakodus väga tihti menüüs. Tegemist on tõelise mugavustoiduga, mistõttu on hea seda kiirete tegemiste kõrvale mõnus kiirelt valmistada. Suvi on küll möödas, aga see retsept sobib jagamiseks igal ajal. Retsept ilmus ka ajakirkas Maret (juuli, 2014).

Pädastes...

See oli nüüd veidi üle kahe nädala tagasi, kui hommikul otsisime kapist välja koti, pakkisime asjad ning alustasime sõitu Virtsu sadama suunas. Ma olen alati arvanud, et ükskõik kuhu Sa Eestis ei reisiks, siis külaskäik meie väikestele saartele on alati justkui sõõm värsket õhku. Mandrilt ära minnes siseneksid nagu teise maailma ning jätad igapäeva töö ja kiiruse endast seljataha. See on alati nii, vähemalt minuga ning seetõttu võtan meeleldi selliseid reise ette. Isegi väike eemalolek annab uut energiat. Seekord oli aga reis erilisem ja seda seetõttu, et meie sihtkohaks oli Pädaste mõis. Koht, kuhu pole ma varem sattunud, aga siiski kuulnud sellest nii palju. Olen positiivseid muljeid Pädaste kohta saanud nii paljudelt ning justkui olin arvestanud sellega, mis ees ootab ning mida oodata. Siiski pean ma ütlema, et needsamad ootused ja teistelt kuuldud muljed olid vaid pisike osa sellest, sest kõik oli veegi maagilisem ja meeldejäävam.

Ma justkui teadsin, mida oodata, kuid siiski ei osanud ma oodata miskit. Mulle meeldisid Pädastes olevad pisikesed detailid, mis kõik ühtse tervikuna suurt rolli mängisid... ikka selleks, et teha Sinu külaskäik meeldejäävaks. Mulle meeldis see, kuidas iga asi  oli omas paigas ning mingil hetkel olulist rolli mängis. Mulle meeldis see vaikus, mida Pädaste sügisesel ajal pakkus. Mulle meeldis see udune hommik, kui olin oma toas ärganud ning suure kardina akna eest kõrvale tõmmanud. Mulle meeldis see energia, mis kummalisel kombel Sind võimust võttis ning üdini hea tunde tekitas. Mulle meeldis see ürdilõhnaline ürdiaeg, kust nii mõnegi uue lemmiku leidsin. Mulle meeldis see õhtusöök, mis tekitas igal käigul vaimustust ning põnevust. Mulle meeldis see elevus endas, mida tekitas iga hetk Pädastes.... Ma oli sattunud muinasjuttu, polnud kahtlustki!

Saabudes tekkis tunne, justkui oleks rännanud kuskile kaugele. Väike jalutuskäik randa vaid kinnitas seda. Loomulikult on ainuüksi Muhu saar eriline paik, mis palju sellele tundele kaasa aitab. Jalutad mööda mereäärt ning suundud väikest looklevat rannateed aina edasi. Vaikus, see on nii nauditav ning võikski kestma jääda. Eriline tunne, millega kohtud vist tõesti ainult Eesti väikesaartel. 

Pädastel on oma ürdiaed. Koht, kuhu on kasvama pandud hulgaliselt erinevaid ürte, maitsetaimi ning mitmeid taimi, mis esmapilgul arvatuna võiks vaid silmailu pakkuda. Nii mõnigi maitstaime nimi on mul nüüd märkmikusse märgitud ning punasega juurde kirjutatud: järgmine aasta kasvatan! Aeg ürdiaias lendas märkamatult ning järsku oligi käes õhtusöögiaeg. Ootasin juba pikemat aega seda, mida võiks pakkuda Pädaste mõisa restoran Alexander. Kuulub ju mitmendat aastat Eesti parima restorani tiitel just sellele restoranile. Sealses köögis tegutseb nüüd ka uus peakokk Yves Le Lay. Ma pean ütlema, et õhtusöögil kogu maagia jätkus. Need maitsed olin nii värsked ja meistelikult kokku sobitatud. Iga element taldrikul oli mõttega ning mitte juhuslikult sinna sattunud. Mis mulle veel meeldis, oli teenindus, kuidagi vahetu ja sõbralik, mitte üleliia hoolitsev, mis tihti just kuidagi ebameeldivalt mõjub. Seetõttu suur kniks meie teenidajale õhtusöögil. Hakkas lähenema peaaegu juba südaöö, kui kogu õhtusöök lõppes.  

On hommik. Nagu eelnevalt mainisin, tõmbasin akna eest suure kardina ning imetlesin pisut udust ja rahulikku hommikut, mis kogu mõisa aia enda alla mattis. Seesama maagia jätkus hommikusöögilauas. Astusime valgusküllasesse verandale ning seal oli kaetud pisike armas lauake kahele. See laud oli mõeldud meile, mis pikaks hommikusöögiks justkui loodud. Jah, hommikusöök venis pikale, sest tahtsid nautida nii toitu, kui väljas olevat pisut sügiseseks muutunud ilma, mis tekitas pigem rõõmu kui tuska. Muinasjutt kestis ning sinna olekski tahtnud jääda….. See lühike puhkus sai aga läbi, kuid see aeg oli veedetud suurepäraselt. Elamuste pagas täis, sõitsime häärberist välja ning Pädaste jäi seljataha, muutudes aina pisemaks ja pisemaks. Oli tore, meeldiv ja meeldejääv kohtumine!