Minu selleaastane suvi on möödunud ääretult kiirelt ja pidevalt ringi rännates, nagu vist paljudel. Alles see oli, kui mõlgutasin mõtted, kuhu see suvi minna tahan ja mida teha sooviks. Pidasin plaani, et kuidas suvi niisama istudes luhta ei läheks. Oma rõõmuks olen ma viimase kolme suvekuu jooksul üsna hoogsalt jõudnud Eestis ringi seigelda, toiduelamusi leidnud ning fotoaparaati maalilisi pilte klõpsinud. Olen jõudnud kalale, marjule, seenele ning lisaks ka oma töid ja tegemisi teinud.
Loomulikult ei saa ma üle ega ümber Põhjakast. Armsast paigast, mis asub Järvamaal. Kohas, kuhu minu liikumistrajektoor kahjuks väga tihti ei suundu, kuid siiski seda rõõmsam ma olen, kui sinna juhtun. Põhjakale sattusin ma viimati juulikuu lõpus, täpselt sel ajal, kui suur suvekuumus siin võimust võttis. Jätsime tavalise sõiduauto kodumaja ette ning rändasime Põhjakale pisikeses bussis, mis sai laenatud kelleltki, kes tunneb kedagi. Sellisesse bussi mahtus kogu reisiseltskond ära, nii et miks ka mitte. Konditsioneer otsustas päev enne sõitu küll töötamast lakata, kuid sellest pole midagi - tuleb lihtsalt aknad lahti teha ning tuule saatel juukseid lehvitades teele asuda!
Ja mis meid ees ootas? Ikka see vana ja hea Põhjaka oma hea toidu, ürdipeenarde ja sigadega, kes mõisa taga aedikus pidevat võitlust poriga pidasid. Toonekured olid ka kogu naaberpõllu endale haaranud nii, et nende lendlemine mõisa kohal oli justkui piltpostkaardilt laenatud. Olgugi, et tegemist oli suve soojema päevaga ning magusaisu oli pisut puudulik, siis ei saanud lõunasöögi lõpetuseks kuidagi jätta tellimata kohustuslikku Põhjaka (ja ühtlasi ka maailma parimat) Napoleoni kooki. See koogivõitlus peas, kas peaksin magusat võtma või mitte, oli juba ammu kaotatud:). Ei maksa end tagasi hoida, sest heameelega oleks kahvliga augu taldrikusse kraapinud, et seda viimast kreemitörtsu kätte saada, mis koogist järgi oli jäänud. Tellitud silgud olid head ning olen neid ka kodus pärast seda teinud. Searibi lagunes ilma suurema lunimiseta lihtsalt taldrikul lahti ning kooretarretis vaarikasorbetiga oleks justkui vanaema tehtud. Mis veel tahta võikski?!?
Kommentaare ei ole :
Postita kommentaar